Astrid lindgren raamatud

 

Teate seda tunnet, kui avastate ennast järsku hetkes mis oleks justkui olnud juba korra? Mis toob kaasa imelisi mälestusi ja paneb teid justkui iseenesest naeratama. Mind on tabanud sellised hetked viimasel ajal tihti. Ja nende imeliste hetkede loojateks on astrid lindgren raamatud. Nüüd kui mu enda lapsed on selles eas, et kuulavad õhtul suure põnevusega etteloetavaid raamatuid olen välja otsinud oma suured lapsepõlve lemmikud – “Pipi Pikksukk”, “Vennad Lõvisüdamed”, “Bullerby lapsed”, “Kalle Blomkvist ja Rasmus” ning paljud-paljud teised. Imeline on näha kuidas mu enda lemmikud Astrid Lindgreni raamatud võidavad ka mu laste südameid ja tekitavad neile samasuguseid imelisi emotsioone ja mälestusi nagu on mul. Tekib kuidagi väga mõnus sünergia, kus segunevad minu lapsepõlve mälestused ja emotsioonid ning minu laste vahetu reaktsioon ja mõtted. Tihti tähendab see muidugi ka seda, et magama jäämine venib pikemaks kui peaks, sest tekib palju mõtteid ja ideid, miks on raamatus asjad just nii nagu on. Aga tegelikult just sellised mõnusad arutelud loevadki ja annavad hea meeleolu uinumiseks. Nii et võtke isegi mõni lapsepõlve lemmikraamat, olgu nendeks siis astrid lindgren raamatud või mõned muud ja veetke mõnus õhtu minevikuradadel.

Näärid

Näärid on selline väga kummaline püha, mille tähendus on ajas väga sageli muutunud. Kui lugeda Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi BERTA, siis selgub, et seda tähistatakse Eesti aladel juba alates 16. sajandist ning seda ilmselt Saksamaa eeskujul. Tuleb ju nimi näärid sellest, kuidas nende keeles “uus aasta” öeldi 🙂

Kunagised nääride tähistamise kombed on praeguseks sootuks ununenud ja vaevalt enam keegi nt selleks õhtuks õled tuppa toob ja nendes mürab. Küll aga on üks komme elanud üle kõik erinevad ajastud ning senini on see just see päev, mil ennustatakse seda, mida uus aasta toob.

Kuid nääridel on oluline roll ka selle blogi kontekstis – ehk siis seoses ajaga nii ca 30-50 aastat tagasi. Nimelt olid ju nõuka-ajal jõulud keelatud ning suur osa jõuludega seotud kommetest kandus vaikselt üle nääridele. Ja sellel ajal, mida mina juba vaikselt mäletan, ei olnudki mingeid jõuluvanasid, vaid käisid ringi näärivada ja sneguurotškad olid erinevate etenduste peategelased. Kingitusi toodi ja saadi samuti aasta viimasel päeval.

Kuigi näärid on ju ikkagi iidne rahvapüha, suutis see veneaegne tähistamine selle ikkagi eestlaste jaoks ära rikkuda ning nüüd on sellel väga pikaks ajaks selline “punane” ja tagurlik mekk juures. Ega midagi parata pole, kuid ehk saab mõne põlve pärast jälle pidada neid vanu häid nääripühi, mille tagant ei kangastu punane aeg.

Lauamängudest

Järjest rohkem antakse uuesti välja vanasti populaarsust nautinud lauamänge ja seda nii ajast enne 1940. aastaid, kui ka nn “nõukogude ajast”. Kuna ise olen just viimase aja laps (nagu enamik praegu elavaid eestlasi), siis pigem peatuksin sellel kui vabariigiaegsetel asjadel. Olgugi, et need EW ajast pärit teosed on enamasti suurema kunstilise väärtuse ja hoopis parema väljanägemisega. Kuid eks midagi head suudeti teha ka vahemikus 1950. aastatest 1980. aastateni.

Käesolevat postitust ajendas tegema tegelikult Tartus asuv Mänguasjamuuseum. Sattusin mõni aeg tagasi täiesti juhuslikult nende Facebooki lehele ja leidsin, et nad plaanivad tuua uuesti müügile paljude lapsepõlvest tuttava mängu “Must notsu”. Ülemist pilti vaadates on näha, et neil oli kaks kujundust – mina mäletasin küll neid mõlemat, kuid paljude jaoks on üks neist ikkagi õigem. Tegelikult tõele au andes on endagi meelest ülemine nagu natukene rohkem meelt mööda.

Samas ei piirdu ju mängud ainult notsuga. Kes ei mäletaks lauamänge nagu Tsirkus, Reis ümber maailma (neidki oli ju erinevaid), Suusaretk jne. Või miks ka mitte Mõttemeister – mänge leidus igale maitsele ning kõigil said õhtud nendega sisustatud.

Praegune kaubavalik võtab silme eest kirjuks ning teinekord on vägagi rahustav lüüa lahti mõni veneaegne Reis ümber maailma mäng ja lasta end ajas tagasi viia. Kuigi kokkuvõttes on väga oluline, et inimesed omavahel suhtleksid ja selleks on lauamänguõhtud väga hea lahendus.

Tagasi 90-ndatesse ja Haapsalu

Hetkel on retrohuvilistele käes aasta kõige magusamad ajad. Kes oli tegus, see sai ära vaadatud nii ansambli Smokie (tehes seda kas Haapsalus või Hauka laadal, või ei tea kus veel) ning ka Haapsalus veidi hiljem esinenud kunagise supergrupi Uriah Heep. Kuid ega sellega see nostalgiliste kontsertide sari veel piirdunud – alles see oli kui Lauluväljakul sai läbi festival “Back to the 90s”, kus esines päris suur hulk unustuste hõlma vajunud artiste (nt Sabrina, Vengaboys, Rednex). Enamasti küll sellised tümakabändid, kuid eks oli ju aeg selline ja tol hetkel muud muusikat nii palju vist ei kuulatudki …

Ent kes pole Haapsalus käimisest veel ära tüdinenud peale neid endisi megastaare, siis see võib sinna jälle sammud seada nädala aja pärast. Nimelt on järgmisest reedest pühapäevani toimumas “Haapsalu 11. nostalgiapäevad“. Kavas on muidugi midagi ka muusikahuvilistele (terve postituse teema on üpris musikaalne täna) ja näiteks leiab sealt retrodisko, Reet Linna jmt huvitavat. Lisaks erinevad programmid ja väljanäitused ning kogu muu, mida vähegi sellises nõukahõngus näidata saab. Sest tundub, et selle nostalgia all mõeldakse nostalgiat nõukaaja suhtes, mida paljud veel mäletavad. Aga lisaks erinevatele muudele toimetustele on seal ka lastele tegevust – näidatakse vanu multikaid, kohal on teater, tehakse paraadi jne.

Kui kellelgi on seega soovi enne sügist veel midagi nostalgilist kogeda, siis peab tõesti järgmisel reedel sammud Läänemaa “pealinna” poole seadma.

Veelkord muusikast

Alles eelmine postitus rääkis otsapidi muusikast ja nostalgiast, kuid see teema nõuab ikka veel ühte kirjutist. Ei osanud lihtsalt ette mõelda, et peagi on tulemas suvi ja sarnaste ürituste tippaeg – nimelt on aasta aastalt siin käimas palju erinevaid bände 1970., 1980 või 1990. aastatest. Nende edulugu jääb alati just nendesse kümnenditesse ning tundub, et kogu nende praegune “loominguline” tegevus keskendub nende vaeste idabloki riikide külastamisele, kes ei saanud arusaadavatel põhjustel neid bände mainitud kümnenditel näha. Aga kahjuks on see, mis siia lõpuks jõuab, enamasti kehva kvaliteediga ning mina ei saa aru, mis põnevust on vahtida laval vanu mehi, kes laulavad oma nooruspõlve lugusid. Üldse ei klapi. Need mehed peaksid hoopis kogu oma energia panema uuele loomingule ning ei peaks arvama, et kogu maailm tahabki neid näha omi vanu hitte laulmas …

Ereda näitena võib tuua Smokie, kelle Eesti kontsertite jaoks on eraldi veebileht suisa meisterdatud! See on ikka uus tase ning uus tase on seegi, et siin antakse augusti alguses suisa kolm kontserti (mitte ei piirduta ühega Haapsalu piiskopilinnuses või Õllesummeri raames) – 7. august Viljandis, 8. august Hauka laadal(!!!) ja 9. augustil juba varem mainitud Haapsalus 😀

No kui keegi soovib, siis on ju palju võimalusi oma iidoleid näha. Eks on igale asjale oma sihtrühm olemas ja kui kolm kontserti tehakse, siis peaks fänne ikka olema. Olgugi, et minu meelest on see tobe.

Mõni mõte

Tuli taaskord soov lihtsalt omi mõtteid siia kirja panna. Mitte ühte või teist asja promoda. Milleks muuks see veeb mul siin ju samas loodud sai ja kes keelab siia midagi kirja panna 🙂 Hakkasin ükspäev mõtlema selle nostalgia teemadel – et mis on hea nostalgia ja mis halb. Negatiivne on minu arust see, kuidas korraldatakse erinevaid nõuka aja sündmusi kopeerivaid üritusi. Küll kolhoosipeod ja spordibaasid – justkui oleks olnud tõesti väga toreda ajaga, mida kõik tahavad tagasi … Ma väga ei usu, et see samas nii on ja keegi ei mõtle eriti selle tausta peale. Aga samas, miks peakski – las kõik lõbutsevad?

Samas on juba nostalgia alla käiv ka “uue aja” alguse asjad – ehk siis nt 90ndate alguse muusikaga peod, kus kantakse tollaseid veidraid riietusi ja soenguid. Samas aga on väga vähe seda nostalgiat Eesti Wabariigi aja kohta, kuid eks see on mõistetav – seda aega teatakse vähem, see oli väga ammu ja lisaks on väga raske saada kätte ka nt tollase moe järgi tehtud riideid ja muid aksessuaare.

Kui aga on mõni suurem üritus korraldamisel ja raha vähe, siis peab vist mõne laenu pakkuva ettevõtte poole pöörduma. Olgu selleks uuem tegija Ferratum (mille reklaame ma olen sageli veebis näinud) või mõni siin turul tegutsev suurem pank (Swed, SEB, Nordea vmt).

Siit ja sealt

Pole mõnda aega ühtegi sellist suuremat “nostalgiahoogu” peal käinud ja seetõttu ka selline suhteline vaikus. Ent nüüd sain paar toredat emotsiooni ja seda just magusa vallast. Kui ikka kingitakse pühade ja sünnipäevade aegu palju magusat, siis nüüd kingiti suisa paar sellist asja, mis tõid lapsepõlve päris eredalt silme ette.

Kõigepealt loomulikult merekivikesed. Need olid küll moodsas krõbisevas kilepakis, kuid oma maitselt ja olemuselt täpselt sellised nagu vanasti. Ja jube magusad. Aga neid süües tuli kohe teine aeg meelde. Ei oskagi täpselt sõnastada, kuid a’la “maal soojal suveõhtul vanaema juures”. Igatahes millegipärast tuli kohe väga palju emotsioone meelde. Korralik mats minevikust ikkagi.

Ja teine asi, mida polnud aastaid söönud, kuid mis siiski meenutab alati lapsepõlve, on kamatahvel. Seeaeg kui see uuesti turule tuli (ehk ligikaudu 10 a tagasi?), siis sai seda ikka suurtes kogustes söödud ja tüütas vist veidi ära. Ent nüüd avastasin selle taas ja olen jällegi seda mitu korda ostnud. Tean, et paljudele ei meeldi selle maitse, kuid minu jaoks on selles maitses midagi väga mõnusat.

Ja veel – kas Te ikka mäletate, millised olid Kalevi šokolaadide mustrid vanasti? Selliste korrapäraste ridade/ruudustike asemel sellised erineva suurusega tükid? Nt väike 20 grammine tahvlike oli diagonaalis kolmnurkadeks tehtud ja suuremad tahvlid olid ka rombilised – keskel veel suurem Kalevi logoga tükk 🙂

Filmid

Selle valguses, et Eesti film on jõudnud nii Kuldgloobuse auhinna kui ka võõrkeelse Oscari auhinna nominendiks, mõtlesin, et kirjutan veidi vanadest filmidest. Loomulikult on film, millest ma räägin “Mandariinid” (Ulfsaki ja Nüganeniga) ning kahjuks küll Kuldgloobust meie õuele ei tulnud, kuid Oscari saamise lootus on veel elus. Loodame ikkagi parimat, sest see oleks Eesti ja Gruusia filmile ikka meeletu edu.

Nüüd aga nostalgiast. Kui 20. sajandi alguse Eestis tehti üksikuid filme (esimene ju nüüd teada olevate andmete järgi juba aastal 1913, kahjuks mul nimi ei meenu) ning Vabariigi ajal ei olnud kinokunst ka veel kõrgelt arenenud, siis teadupärast läks suurem filmide tegemine lahti siin peale Teist maailmasõda ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli esimene Tallinnfilmi film “Elu tsitadellis”. See pole aga loomulikult üldse kõige tuntum siinne film ning seda väga sageli telekas ei näita.

Kui varem ketras neid vanu filme hästi sageli, siis nüüd on nendega millegipärast väike paus tehtud. Ei ole enam iga aasta “Viimset reliikviat”, “Naerata ometi” või “Siin me oleme”. Kuigi selline mõneaastane paus kulub vahepeal ära küll, et need filmid lõplikult ära ei tüütaks 🙂

Aga siiski oli alles eetris “Nukitsamehe” taastatud versioon (mis näeb super välja) ja käesoleval laupäeval näitab ETV 2 ka lastele filmi “Karoliine Hõbelõng“. Pole vist isegi seda filmi peale lapsepõlve näinud …

Üldiselt

Vaatasin, et olen siin blogis kaks esimest postitust teinud üpris selgetel ja konkreetsetel teemadel, mis ei jätnud suurt vabadust ükskõik milliseks aruteluks. Kuna aga praegu on mul just soov veidi arutleda, siis kirjutan ühe teistlaadi ning väga üldise postituse. Viimasel ajal ei ole ma kahjuks näinud ka nt poes mõnda sellist toodet, mida võiks pidada mõne minu jaoks nostalgiat tekitavast ajast pärineva toote uueks tulemiseks. Või on Teile ehk midagi nn nõukaaegset ette jäänud? Mida on aga uuesti hakatud tootma.

Eks nostalgiaga on nii nagu paljude asjadega – seda ei saa täpselt sõnastada. Teinekord ilmneb see mõnda vanaaegset mänguasja nähes (paar aastat tagasi müüs keegi laadal kilekotti pakituna hulka veneaegseid mänguautosid, mis olid täitsa uued veel; see tekitas küll võimsa laengu nostalgiat), teinekord mõnda asja süües, kuid tegelikult piisab ju vahel ka täitsa mingist lõhnast.

See on aga inimeseti väga erinev ja mõnel ei pruugi see üldse nii olla. Kuidas Teil on ? Mina küll olen üpriski selline lõhnainimene ja on palju selliseid lõhnasid mis tuletavad meelde kooli sööklat, klassiruumi või vanaema maja.

Ehk siis jõuluajal on rahulikumaid päevi ka ja saan järgmise postituse teha. Püüan selleks ajaks oma peas olevat vanade asjade arhiivi sorteerida ning leida jälle mõni tore toode, mida kirjeldada!

Multikad

Teine asi, ilma milleta ma oma lapsepõlve üldse ette ei kujutaks, on vene multikad. Igasugused, mida telekast näha sai (kuigi mitte nii tihti kui praegu), kasvõi nukukad, kuigi vanasti neid küll keegi vaadata ei viitsinud. Nüüd aga tunduvad isegi need väga ägedad.

Kes ei mäletaks selliseid kangelasi nagu must ja valge koer, Protstokvašino tegelased, kiisuke Auh, jänes ja hunt Nu Pogodist jne jne. Seda loetelu võiks vist mitme postituse jagu jätkata. Kui nii 15 aastat tagasi tuli vahel tahtmine neid tegelasi jälle näha, siis ei olnud see eriti võimalik. Lootsin koguaeg, et ETV hakkab neid näitama, kuid nii ei läinud ja seal nägi lihtsalt aeg-ajalt üksikud multifilme. Ka netist ei õnnestunud neid eriti leida. Ja kui leidis, siis olid need vene keeles ja ei saanud seda õiget tunnet kätte.

Nüüd õnneks on neid saada päris palju. Poes on neid rohkem kui veel, isegi neid, mida ma ise väga ei mäletanud – näiteks “38 papagoid“, mis oli ainult nii palju tuttav, et mäletasin ühe käteräti või padjapüüri pealt sealseid tegelasi. Aga multikas oli võõras.

Lisaks leidsin, et need on ka Elioni paketis olemas ja täitsa hästi vaadatavad ning juhtumisi ükskord nägin Kanal 2 pealt vene karupoeg Puhhi. See oli võimas kogemus. “Kes hommikuti …”. Millised tollased multikad Teil kõige suurema nostalgia esile kutsuvad?