Multikad

Teine asi, ilma milleta ma oma lapsepõlve üldse ette ei kujutaks, on vene multikad. Igasugused, mida telekast näha sai (kuigi mitte nii tihti kui praegu), kasvõi nukukad, kuigi vanasti neid küll keegi vaadata ei viitsinud. Nüüd aga tunduvad isegi need väga ägedad.

Kes ei mäletaks selliseid kangelasi nagu must ja valge koer, Protstokvašino tegelased, kiisuke Auh, jänes ja hunt Nu Pogodist jne jne. Seda loetelu võiks vist mitme postituse jagu jätkata. Kui nii 15 aastat tagasi tuli vahel tahtmine neid tegelasi jälle näha, siis ei olnud see eriti võimalik. Lootsin koguaeg, et ETV hakkab neid näitama, kuid nii ei läinud ja seal nägi lihtsalt aeg-ajalt üksikud multifilme. Ka netist ei õnnestunud neid eriti leida. Ja kui leidis, siis olid need vene keeles ja ei saanud seda õiget tunnet kätte.

Nüüd õnneks on neid saada päris palju. Poes on neid rohkem kui veel, isegi neid, mida ma ise väga ei mäletanud – näiteks “38 papagoid“, mis oli ainult nii palju tuttav, et mäletasin ühe käteräti või padjapüüri pealt sealseid tegelasi. Aga multikas oli võõras.

Lisaks leidsin, et need on ka Elioni paketis olemas ja täitsa hästi vaadatavad ning juhtumisi ükskord nägin Kanal 2 pealt vene karupoeg Puhhi. See oli võimas kogemus. “Kes hommikuti …”. Millised tollased multikad Teil kõige suurema nostalgia esile kutsuvad?

Maiustused

Magus oli kindlasti väga suur osa lapsepõlvest (on ju kommid siis nii olulised) ja seetõttu on nendega seoses jäänud ka väga palju mälestusi. Kuna tundub, et nostalgia pealt on juba mõnda aega olnud võimalik kenasti teenida, siis on väga paljud tootjad hakanud uuesti turule paiskama tooteid, mis seda tunnet esile kutsuvad (doktori vorst, retroviinerid ja -sardellid jne). Väga õigele nupule osatakse igatahes vajutada, sest varem juhtunu meenutamine on kindlasti emotsionaalselt mõjus viis – ning see tagab ka head müüginumbrid.

Kahjuks aga pole päris kõiki asju siiski tänapäeval enam saada – maitseks korra neid ruudukujulisi täidisega nätsude padjakesi (mäletate neid kindlasti) või ka neid Kalevi nätsulehti. Kuigi vaevalt need tänapäeval erilist elamust enam pakuks. Või siis tuubis olnud Kosmose moos (hapu aga mõnus) ja Põltsamaa marmelaad, mis tuubis oli. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis nii ca kümme aastat tagasi seda viimast korra ka toodeti?

Küll aga on mõningaid asju ikka poest veel saada – vanade tuttavate nimedega jäätised (mis küll maitsevad teistmoodi), mõned Kalevi kommide sordid (“Kannel”, “Maiuspala” jne). Need peaksid olema maitselt pigem vana lähedased, kuid õiget tunnet ikka päris ei teki. Ju on see pöördumatult möödas.

Kuigi samas ükskord sain küll ikka eheda lapsepõlve kogemuse. Ma ei mäleta, mis komm see täpselt oli, kuid kusagilt turult see toodi ja Ukrainas ta tehtud oli. Kusagil veel on see kunst alles 🙂