Selle valguses, et Eesti film on jõudnud nii Kuldgloobuse auhinna kui ka võõrkeelse Oscari auhinna nominendiks, mõtlesin, et kirjutan veidi vanadest filmidest. Loomulikult on film, millest ma räägin “Mandariinid” (Ulfsaki ja Nüganeniga) ning kahjuks küll Kuldgloobust meie õuele ei tulnud, kuid Oscari saamise lootus on veel elus. Loodame ikkagi parimat, sest see oleks Eesti ja Gruusia filmile ikka meeletu edu.
Nüüd aga nostalgiast. Kui 20. sajandi alguse Eestis tehti üksikuid filme (esimene ju nüüd teada olevate andmete järgi juba aastal 1913, kahjuks mul nimi ei meenu) ning Vabariigi ajal ei olnud kinokunst ka veel kõrgelt arenenud, siis teadupärast läks suurem filmide tegemine lahti siin peale Teist maailmasõda ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli esimene Tallinnfilmi film “Elu tsitadellis”. See pole aga loomulikult üldse kõige tuntum siinne film ning seda väga sageli telekas ei näita.
Kui varem ketras neid vanu filme hästi sageli, siis nüüd on nendega millegipärast väike paus tehtud. Ei ole enam iga aasta “Viimset reliikviat”, “Naerata ometi” või “Siin me oleme”. Kuigi selline mõneaastane paus kulub vahepeal ära küll, et need filmid lõplikult ära ei tüütaks 🙂
Aga siiski oli alles eetris “Nukitsamehe” taastatud versioon (mis näeb super välja) ja käesoleval laupäeval näitab ETV 2 ka lastele filmi “Karoliine Hõbelõng“. Pole vist isegi seda filmi peale lapsepõlve näinud …
Nostalgiablogi 