Alles eelmine postitus rääkis otsapidi muusikast ja nostalgiast, kuid see teema nõuab ikka veel ühte kirjutist. Ei osanud lihtsalt ette mõelda, et peagi on tulemas suvi ja sarnaste ürituste tippaeg – nimelt on aasta aastalt siin käimas palju erinevaid bände 1970., 1980 või 1990. aastatest. Nende edulugu jääb alati just nendesse kümnenditesse ning tundub, et kogu nende praegune “loominguline” tegevus keskendub nende vaeste idabloki riikide külastamisele, kes ei saanud arusaadavatel põhjustel neid bände mainitud kümnenditel näha. Aga kahjuks on see, mis siia lõpuks jõuab, enamasti kehva kvaliteediga ning mina ei saa aru, mis põnevust on vahtida laval vanu mehi, kes laulavad oma nooruspõlve lugusid. Üldse ei klapi. Need mehed peaksid hoopis kogu oma energia panema uuele loomingule ning ei peaks arvama, et kogu maailm tahabki neid näha omi vanu hitte laulmas …
Ereda näitena võib tuua Smokie, kelle Eesti kontsertite jaoks on eraldi veebileht suisa meisterdatud! See on ikka uus tase ning uus tase on seegi, et siin antakse augusti alguses suisa kolm kontserti (mitte ei piirduta ühega Haapsalu piiskopilinnuses või Õllesummeri raames) – 7. august Viljandis, 8. august Hauka laadal(!!!) ja 9. augustil juba varem mainitud Haapsalus 😀
No kui keegi soovib, siis on ju palju võimalusi oma iidoleid näha. Eks on igale asjale oma sihtrühm olemas ja kui kolm kontserti tehakse, siis peaks fänne ikka olema. Olgugi, et minu meelest on see tobe.
Nostalgiablogi 