Tagasi 90-ndatesse ja Haapsalu

Hetkel on retrohuvilistele käes aasta kõige magusamad ajad. Kes oli tegus, see sai ära vaadatud nii ansambli Smokie (tehes seda kas Haapsalus või Hauka laadal, või ei tea kus veel) ning ka Haapsalus veidi hiljem esinenud kunagise supergrupi Uriah Heep. Kuid ega sellega see nostalgiliste kontsertide sari veel piirdunud – alles see oli kui Lauluväljakul sai läbi festival “Back to the 90s”, kus esines päris suur hulk unustuste hõlma vajunud artiste (nt Sabrina, Vengaboys, Rednex). Enamasti küll sellised tümakabändid, kuid eks oli ju aeg selline ja tol hetkel muud muusikat nii palju vist ei kuulatudki …

Ent kes pole Haapsalus käimisest veel ära tüdinenud peale neid endisi megastaare, siis see võib sinna jälle sammud seada nädala aja pärast. Nimelt on järgmisest reedest pühapäevani toimumas “Haapsalu 11. nostalgiapäevad“. Kavas on muidugi midagi ka muusikahuvilistele (terve postituse teema on üpris musikaalne täna) ja näiteks leiab sealt retrodisko, Reet Linna jmt huvitavat. Lisaks erinevad programmid ja väljanäitused ning kogu muu, mida vähegi sellises nõukahõngus näidata saab. Sest tundub, et selle nostalgia all mõeldakse nostalgiat nõukaaja suhtes, mida paljud veel mäletavad. Aga lisaks erinevatele muudele toimetustele on seal ka lastele tegevust – näidatakse vanu multikaid, kohal on teater, tehakse paraadi jne.

Kui kellelgi on seega soovi enne sügist veel midagi nostalgilist kogeda, siis peab tõesti järgmisel reedel sammud Läänemaa “pealinna” poole seadma.

Veelkord muusikast

Alles eelmine postitus rääkis otsapidi muusikast ja nostalgiast, kuid see teema nõuab ikka veel ühte kirjutist. Ei osanud lihtsalt ette mõelda, et peagi on tulemas suvi ja sarnaste ürituste tippaeg – nimelt on aasta aastalt siin käimas palju erinevaid bände 1970., 1980 või 1990. aastatest. Nende edulugu jääb alati just nendesse kümnenditesse ning tundub, et kogu nende praegune “loominguline” tegevus keskendub nende vaeste idabloki riikide külastamisele, kes ei saanud arusaadavatel põhjustel neid bände mainitud kümnenditel näha. Aga kahjuks on see, mis siia lõpuks jõuab, enamasti kehva kvaliteediga ning mina ei saa aru, mis põnevust on vahtida laval vanu mehi, kes laulavad oma nooruspõlve lugusid. Üldse ei klapi. Need mehed peaksid hoopis kogu oma energia panema uuele loomingule ning ei peaks arvama, et kogu maailm tahabki neid näha omi vanu hitte laulmas …

Ereda näitena võib tuua Smokie, kelle Eesti kontsertite jaoks on eraldi veebileht suisa meisterdatud! See on ikka uus tase ning uus tase on seegi, et siin antakse augusti alguses suisa kolm kontserti (mitte ei piirduta ühega Haapsalu piiskopilinnuses või Õllesummeri raames) – 7. august Viljandis, 8. august Hauka laadal(!!!) ja 9. augustil juba varem mainitud Haapsalus 😀

No kui keegi soovib, siis on ju palju võimalusi oma iidoleid näha. Eks on igale asjale oma sihtrühm olemas ja kui kolm kontserti tehakse, siis peaks fänne ikka olema. Olgugi, et minu meelest on see tobe.

Mõni mõte

Tuli taaskord soov lihtsalt omi mõtteid siia kirja panna. Mitte ühte või teist asja promoda. Milleks muuks see veeb mul siin ju samas loodud sai ja kes keelab siia midagi kirja panna 🙂 Hakkasin ükspäev mõtlema selle nostalgia teemadel – et mis on hea nostalgia ja mis halb. Negatiivne on minu arust see, kuidas korraldatakse erinevaid nõuka aja sündmusi kopeerivaid üritusi. Küll kolhoosipeod ja spordibaasid – justkui oleks olnud tõesti väga toreda ajaga, mida kõik tahavad tagasi … Ma väga ei usu, et see samas nii on ja keegi ei mõtle eriti selle tausta peale. Aga samas, miks peakski – las kõik lõbutsevad?

Samas on juba nostalgia alla käiv ka “uue aja” alguse asjad – ehk siis nt 90ndate alguse muusikaga peod, kus kantakse tollaseid veidraid riietusi ja soenguid. Samas aga on väga vähe seda nostalgiat Eesti Wabariigi aja kohta, kuid eks see on mõistetav – seda aega teatakse vähem, see oli väga ammu ja lisaks on väga raske saada kätte ka nt tollase moe järgi tehtud riideid ja muid aksessuaare.

Kui aga on mõni suurem üritus korraldamisel ja raha vähe, siis peab vist mõne laenu pakkuva ettevõtte poole pöörduma. Olgu selleks uuem tegija Ferratum (mille reklaame ma olen sageli veebis näinud) või mõni siin turul tegutsev suurem pank (Swed, SEB, Nordea vmt).